Muljed festivalilt Rebel Salute 2017

Rebel Salute 2017

16 jaan. Muljed festivalilt Rebel Salute 2017

Kahepäevane reggaefestival Prioris St. Annis, Jamaical võttis oimetuks. Sel aastal õnnestus reggae.ee esindajal festivalist osa võtta ning taas kogu üritust oma silmaga nautida. Rebel Salute 2017 toimus sel korral juba 24. korda. Kohaletulnud inimesed said kuulata palju mõnusat muusikat pisut südamlikumas võtmes, kuna tegemist on teada-tuntud rahuarmastava muusikapeoga, kus püütakse rõhutada positiivset reggae muusikat ja kohalikku kultuuri. Seetõttu on ka näiteks paljud artistid kohal oma teise nime/ päris nimega, et kuidagi mitte rahvast agiteerida (nt Agent Sasco- Assassin, Moses Davis-Beenieman jpt). Rebel Salute, mida tuntakse ka alkoholi- ja lihavaba (v.a. kala) festivalina pakkus seekord tõesti palju erinevat. Lisaks suurele hulgale armastatud muusikale esines ka üsna palju segadust ja draamat.

Kuna tegemist on kahepäevase festivaliga, siis esimene päev kujunes pisut aeglasemaks. Lavalt käis läbi suur hulk artiste ning rahvas, kes vaikselt alles hakkas kogunema ei jõudnudki kõikidele kontsertitele. Näiteks mina saabusin festivalipaika alles 9 paiku õhtul Knutsford Expressi Rebel Salute eribussiga Kingstonist.

Esimesel päeval esinenud artistidest jäid eriti silma Iba Mahr, Wayne Wonder, kelle lugudele kirglikult kaasa lauldi. Tundus, et inimestele läksid nende esinemised korda. Jamaica publikut üldse peetakse üheks karmimaks reggae-maailmas. Inimeste pealt saab kohe ära näha, kas artisti esinemine sobib või mitte. Ülevoolavalt väljendatakse nii rahulolu kui ka rahulolematust. Üks huvitav asi on siin küll, et kui nt laulja lõpetab oma loo, siis inimesed lõpus ei plaksuta nii nagu meil tavaliselt kombeks. Üks Soomest pärit noor festivalikülastaja oli selle üle väga imestunud, kuna ootas iga hea loo lõpus suuremat kisakoori või lipuvehkimist. Siin elatakse vahepeal loole kaasa, kui näiteks laval midagi naljakat juhtub või lugu on tõesti väga hea. Heakskiitvad tegevused toimuvad pigem siis, kui emotsioon on laes, mitte loo lõpul meie jaoks harjunud käteplagina saatel. Karmiks nimetasin Jamaica publikut seetõttu, et juhul, kui kohalikud tunnevad lavaltoimuva suhtes pahameelt, ei ole just harv, et rahva artiste pudelite või muu kättejuhtuvaga pilduda võib.

Ise ootasin huviga näiteks Notis HeavyWeightRockazi etteastet, kuna nende video Raggy Road on olnud sümpaatne. Üldse oli minu jaoks põnev jälgida, kuidas bändi põhivokaal samal ajal trumme mängis. Veel jättis sümpaatse mulje Chaka Demus & Pliersi esinemine. Järjest tulid esitlemisele mitmed tuntud lood, mis rahva mõnusalt kiikuma panid. Selle aja peale tekkis tunne, et olen päriselt festivalirütmi sisse elanud. Tony Rebel oskas suurepäraselt inimesi oma kontserdiblokki kaasata. Olen märganud, et kõige paremini mõjub kohalikele huumor. Kui teed nalja, siis inimesed kohe keskenduvad ja mõtlevad lavaltoimuvale kaasa. Tony Rebel kaasas oma laulude vahele Mutabarukat, kellega koos rahvast naerutati. Mutabaruka jäigi kuni festivali lõpuni vaheaegadel siduvaks ja sissejuhatavaks tegelaseks laval.

Esimese päeva kuumimaks artitiks osutus kauaoodatud Minister Marion Hall aka Lady Saw esinemine. Oma sinises haldjalikus kleidis tõi Lady Saw lavale omamoodi pidulikkuse ja pühalikkuse. Paljudele võis tekkida tunne, et on justkui kirikusse sattunud. Oli ilmne, et Minister Marion Hall ei olnud vahepeal käsi niisama rüpes hoidnud vaid produtseerinud soliidse hulga uusi lugusid, mis enamasti jumala teenimisele olid pühendatud. Rahva olekust võis aru saada, et seda kontserti oodati väga. Kogu lavapeal toimuv mõjus väga kirgliku ning siirana, mis rahvale väga peale läks. Publiku hulgas leidus ka neid, kes päris pöördesse läksid ning kelle pisaraid lähedalolevad inimesed kuivatama tõttasid. Lady Saw lõpetas oma kava ka härdameelses tujus. Ütles, et on enda uuestisünni üle väga uhke ning taas on tal midagi inimestele pakkuda, kuigi hoopis teistsuguses võtmes.
Fanton MojahEsimese festivalipäeva lõpu poole tuli lavale Fanton Mojah, kes oma tavapäraseid poose võttis. Hiljem on viidatud tema omapärasele riietumisstiilile, mida mees häbenemata välja kandis. Sellest esinemisest algas festivalil ka draamapool. Nimelt lisandus lavale Tarrus Riley, kelle esinemist muidu väga oodati. Inimeste hulgas võis kuulata arutelu, kes esimese päeva show sulgejaks võiks olla, kas Tarrus või Anthony B. Mõlemad on väga armastatud artistid kohalike seas. Seetõttu oli üllatav, et Tarrus teise artisti esinemise ajal lavale tuli ning sama järsku sealt kadus. Üsna pea selgus, et lava taga oli tekkinud konflikt kahe artisti vahel. Nimelt Tarrus Riley oli kuulnud, et Anthony B midagi negatiivset tema või ta lähedaste kohta ütles. Ise nägin ärevat olukorda, mil Tarrus Riley politsei eskordi saatel eemaldus. Arusaadav, et paljud artistid olid esimese festivalipäeva õhtu poole üsna pahases meeleolus, kuna lubatud lavale minemise ajad olid meeletult nihkes ning kogu programm seetõttu segi. Paljud esinejad ei teadnud, millal nende kord on ning millises järjekorras. Tarrus Riley tol õhtul lavale tagasi enam ei tulnudki, mis tekitas rahva hulgas suurt pettumust. Tundub, et siin see üsna tähtis, kes on esimene ja kes viimane lavaajaga. See pole tegelikult mitte esimene kord festivalil näha, et laval toimub pidev aeganõudev bändide vahetus, mille jaoks ei ole piisavalt aega planeeritud. Lisaks laulab mõni artist planeeritust kauem, mistõttu on kaos laval ja ka lava taga kerge tekkima. Mõnevõrra naljakas on see, et taaskord üllatutakse, et miks asjad ei toimi jne. Jamaicalased planeerivad oma suurüritustel lavale väga palju artiste järjest ning liialt lühikese aja tehnikaga toimetamiseks. Mistõttu kogu programm venib tavapäraselt järgmisesse hilishommikusse, mil kõik on juba tüdinenud ning väsinud kogu loost.

ReggaebedTeisel päeval oli kohale tulnud märgatavalt rohkem rahvast. Nüüd oli muru peal ühest kohast liikumine juba üsna raskendatud. Pimedas oli keeruline näha ka, kaes parasjagu oma reggaevoodist (reggaebed) kogu festivali vaatas. Nimelt oli festivalil kaubaks suured papitükid, mida nimetati reggaevoodiks ning mida ohtralt osteti.

Laval käis Queen Ifrica on teada-tuntud headuses. Talle on omane lisaks kindlale ja kõlavale häälele selgeid mõtteid inimestega jagada. Mitmeid kordi märkasin inimeste nõustuvaid hüüdeid ja täielikku kaasaelamist- kaasamõtlemist. Taaskord osutas artist mitmetele Jamaica ühiskonnas hetkel põletavatele teemadele. Näiteks on viimase aja trendiks olnud lähisuhtes olevate naiste tapmine. Sellest on viimase poole aasta jooksul väga palju juttu olnud. Õhtu jooksul viitasid sellele teemale üsna mitmed artistid. Queen Ifrica rääkis ka poliitikute tegevusest ning üldse maailmas toimuvast, kuidas see Jamaicat mõjutab. Peamine sõnum oli see, et kui Jamaicalane soovib oma elu paremaks muuta, siis ei saa ta teistest sõltuda, vaid peab seda ikka ise tegema.

Õhtul esines väga sütitavalt Agent Sasco, kellele paljud rõõmsalt kaasa elasid. Agent Sasco jättis endast väga professionaalse tegelase mulje, kes oskas suurepäraselt rahvaga suhelda.

Esinesid veel Jesse Royal, The Third World. Mõtlesin omaette, kuivõrd keerulisel on ühel pika ajalooga bändil nagu The Third World lavale tulla koos uue lauljaga. Tihti on bändi identiteet seotud põhivokaaliga, kes annab oma häälega bändile näo. Seekord ei pidanud ma siiski pettuma. The Third World mõjus usutavalt ja sümpaatselt. Eriti lahe oli kitarristi Cat Coore’i kitarrisoolo, mis mõjus eriti mõnusalt. Pettuma ei pidanud ka teisi hitte oodanud seltskonnad.

Teise päeva vaieldamatumaks lemmikuks osutus Sanchez, kelle muusikale ma varem polnudki nii palju tähelepanu pööranud. Toimus täielik hitisadu, mis rahva kooris laulma pani. Natuke tundsin end juba nagu laulupeol, kuna kõik elasid südamest kaasa ja tundus, et ka laulude sõnu teati peast. Otsustasin, et kuulan Sanchezi muusikat veel lähemalt ka hiljem. Taolised kontserdid annavad head inspiratsiooni kellegi loominguga taastutvuda.

Mingil hetkel tundsin, et olen lihtsalt nii väsinud ning ei jaksagi laval toimuvat jälgida. Mõnede artistide kontserte sai eemalt pisut apaatsemalt jälgitud, kuna niivõrd palju ja tihedat programmi ei jõudnud lihtsalt vastu võtta. Taaskord oli terve päeva programm täielikult sassis. Oli selge, et artistide lavaletuleku järjekorda ja esinemise aegu polnud enam mõtet jälgida. Üks viimaseid artiste laval oli näiteks Andrae Hugh Sutherland aka Popcaan, kes oli küll värske olemisega, kuid tema esinemisele kaasa elada suurt enam ei jaksanud. Teise õhtu viimaseks artistiks laval oli Beenieman. Pean tunnistama, et ei jõudnudki tema esinemist ära oodata, kuna see sündis alles umbes 9 paiku hommikul. Selle aja peale küttis päike festivalipaiga kuumaks ning unistele silmadele ja väsinud jalgadele see olukord suuremat energiat kaasa ei toonud. Paljud lahkusid pahaselt, et kogu festival nii pikaks oli venitatud ning oma lemmikut ei jõudnudki ära oodata. Siit taaskord õppimise koht korraldajate jaoks, kuidas lavategevust paremini organiseerida. Tegime kohapeal sõpradega liste, mida kõike saaks paremini teha. Samas suure doosi head muusikat saime kohapeal kõigest hoolimata, mis peaks energiapatareid täitma pikaks ajaks.

2018. aastal on tulemas Rebel Salute 25. Ootused on kõrgel!

Jane Langemets
reggae.ee